sarviku lauasahtel

Südameasjad

 

See on veidi nagu liblikad kõhus

Peale esimest suudlust

Või hirm õpetaja ees kui vahest harva puudud

Või elektrit täis sukapaar

koolilõpupeo kleidi all

Ja unistus puhkusest palmide all

Instagrami postitus 

kus on liiga vähe laike

Niiet lisan sinna isegi ühe vaikselt

Ja naabri koera sabaliputus

kuigi alles eile ta haukus –

vast selle pärast, et siis äike tormas keskpäeva paiku

Või ema lahke sõna 

enne väsitavat sessi lõppu

ja köhast paranemine 

vihates põdrasamblatee maitset mõrku.

Või see üks kord kui mesilaselt nõelata sain

ja tuli idee õppida allergilist raktsiooni ära tundma

Ja viimaks rektori sõnavõtt peale aastaid kestnud haridusteed julma.

Tema lai naeratus peale lauamängu võitu

ja kiusatus helistada üürikesesks jäänud nädalalõpul.

Esimene suplus veel kevadiselt külmas karjääris,

mis kõrvakiiluna paneb vaatama suunda, 

mida mõistus ei hooma aga süda juba veeris.

 

 

 

 

Mälestused sinust külastavad lainetena

Loksudes ikka aina üle laugude

Soolane vesi varjab magusad suudlused

Ja uputab endasse kõik mu püüdlused

Miks ei lasta olla mina ise

See kes olen ja olla tahan

Paljajalu väike koletis

Sassis juuks, tuju hea

Tahan aidata

On süda sees soe

Osake loodusest

Ja homset ei oota

Tänastest armumistest

Naeratuse kõrvuni loob

Kuid ei

Jätta see jama

Tuleb istuda arvuti taha

väikesel parvel

emotsioonide lainetevahul

südasuvel ja talve

otsides rahu


mõistuse määratlus

markeerin malbelt

istun, isemoodi ilutsedes

naeratan, natuke nukralt

aplodeerin aplalt

maandan pingeid

imetlen ingleid

loo kleidiäär

paljastud säär

las olla

paljugi on pettlik

tuli ja ind.

laske lennata mind