„Politseisse, helistage politseisse,“ püüdis tõmmu, muidu alati väga lapsikult rõõmsameelne mees Fijilt, meid veenda.
„Kunagi ei tea, mis teise peas toimub, äkki öösel pimedas koridoris tulebki ta noaga, kunagi ei tea, parem helistage ikka!“ jätkas ta üha tõsisemaks muutudes meie pehmeks rääkimist.
„Täna hommikul kasutas ta mu soola, ma küll ei öelnud midagi, aga noh nii ei saa ikka, et mu riiulist võtab. Ja eile just pussitati siin üht meest, kes püüdis autovargust peatada. Terve tänav oli verd täis ja sinna tänava otsa pitsakoha poole ei saanudki liikuda. Tänav oli suletud. No ma ei tea, ma kavatsen küll siit homme kohe välja kolida,“ vuristas ta edasi, laskmata meil sõnagi vahele öelda. Tema tumedad silmad surmtõsised.
„Meil on vaja hetke kahekesi, peame korra rääkima, ma enam ei tea, mida olukorrast arvata,“ pöördus Liisi-Ann minu poole selges eesti keeles, ignoreerides meid kaitsma tulnud hosteli elanike pilke keelemuutuse pärast.
Veel tund aega tagasi oli kõigil käes pudel Heinekeni – sõbrad Uus-Meremaalt, Indiast, Dubaist, Inglismaalt ja paar kohalikkugi – ning veetsime lõbusalt aega. Paarike Jaapanist mängis piljardit ja Uus-Meremaalt pärit vanem härra pommitas mind küsimustega Eesti kohta. Samal ajal mängisime inglise keeles lauamängu „5 sekundit“ ja inglise keelt emakeelena rääkijad naersid kõht kõveras, kui küsimusele „Name 3 foods that start with S“ said nad minult kindlameelse hõikena vastuseks „Spargus“ (korrektne asparagus, tõlkes spargel).
„Lähme korraks välja, ma tahan suitsupausi,“ kutsus Liisi-Ann mind pärast järjekordset piinlikku ebaõnnestumist leiutamaks vastust 3 asja kohta, mida võib näha taevas.
Jõudes õue värske õhu kätte vahetasime keele jälle eesti keele peale ja naerdes kinnitasime teineteisele, et sellesse uude hostelisse kolimine oli täielikult seda väärt, kui järsku enne meie tulekut treppidel istunud mustanahaline neoonvärvilises jopes mees meid kõnetas.
„Miks te naerate? Kas te arvate et see on viisakas? Ma tean seda, ma näen, et te naerate minu üle.“
Kohkunult vaatasime Liisi-Anniga teineteisele otsa ja üritasime mõista, mida me valesti tegime.
„Ma olen istunud 15 aastat vanglas ja ma ei karda sinna uuesti minna. Te parem ärge naerge!“ hakkas mehe suust järjest ähvardusi tulema. Palusime mitu korda vabandust ja üritasime talle mõista anda, et me rääkisime eesti keeles ja me ei taha mingeid probleeme.
Oranži kapuutsi varjust jätkas too mees aga sama juttu. Õhus oli tunda pinget. Peast jõudis läbi käia mõte, et kui ta nüüd siit tõuseb, siis meil jõud temast üle ei käi ja ta lükkab meid üle välitrepi käsipuu, või järsku on tal taskus nuga kätte surutud. Tegime kiiresti minekut, korrutades vabandusi ja et me ei soovi tüli.
Tagasi toas lugesid sõbrad kohe välja, et midagi on juhtunud. Üritasime intsidenti pisut väriseval häälel teistele seletada. Üks kohalik lühemat kasvu austraalia-india päritolu musklimees, meie toakaaslased, 30-ndates lõbus sell Fijilt ja belgia noormees lõid koheselt seljad sirgu ja sammusid välja treppidele vaatama, kes see ebaviisakas tüüp oli, kuid too oli selleks hetkeks sealt juba lahkunud.
Eestlaslikult andsime märku, et tegelikult ei juhtunud ju midagi ja see vend sai lihtsalt meist valesti aru. Arvasime, et sellega võib situatsiooni unustada ja istusime nüüd pisut süngete nägudega tagasi mustadele nahkdiivanitele hosteli suures saalis ning rüüpasime mõtlikult paar sõõmu seda hollandi alkoholi.
Arutasime ühe austraallasega pisut olukorda ja mida sellest arvata, kui juba kutsus Fiji sõber meid hosteli valvelaua juurde ja palus, et me uuesti ka töötajale räägiksime, mis just oli juhtunud. Selleks hetkeks oli mustade pikkade juuste ja prillidega, veidi nohikliku välimusega Indiast pärit majutusasutuse töötajal ees valvekaamera salvestused ja ta otsis õiget klippi, et mustanahalist meest neoonjopes tuvastada.
Õige pea oli mehe nimi ja tuba, kus ta viibib teada, ja töötaja läks teda küsitlema. Meie koos fijilase ja vaikselt ruumi imbunud sündmustest huvi tundma hakanud teiste seljakotiränduritega jäime ootama. Selgus, et sellesama tumedanahalisega oli varemgi probleeme esinenud ja ta oli hostelisse öömaja saanud ilma kehtivate dokumentideta. Veel kuuldus lugusid, kuidas keegi oli hosteli köögis paar aastat tagasi surnuks pussitatud ja et eelmisel päeval oli hosteliga samal tänaval üks aborigeenlanna üritanud autot varastada ja auto omanik oli kuritegu takistades nuga saanud.
Aina enam hakati meile soovitama, et kõige targem oleks politsei asjasse kaasata, sest kunagi ei tea, mis võib selle inimese peas toimuda. Äkki kavandab too selsamal hetkel plaani, kuidas meile öösel kallale tulla. Ja kui peakski midagi juhtuma, oleks ametlikult ka see intsident politsei andmebaasides protokollitud.
Tasapisi hakkas ka meil tekkima hirm. Kell oli ka juba 10 paiku õhtul ja hosteli ühisala tuled kustutati, andmaks märku, et uneaeg on käes ja jututeemad tuleb paar tooni vaiksemalt läbi viia.
Lõpuks võtsin julguse kokku ja valisin hädaabinumbri 000. Hoidsin kõnet valjuhääldil, juhuks kui ma närviliselt enam inglise keeles sündmusi seletada ei oska või miski mainimata jääb, et ülejäänud seltskond saaks appi tõtata. Peale minuteid, mis tundusid aastatena, ootamist liini kutsuvat tooni kuulates ja peale sündmuste kirjeldamist, korduvalt dispetšeri ümbersuunamist, oli kõne tehtud. Nüüd jäi veel üle politseipatrulli ootama jääda, et kogu lugu veelkord jutustada.
Reedeõhtune möll oli vaibunud ja vestlusi jätkati sosinal. Vahepeal imbus seltskonda töölt, pidudelt või kes teab kust saabunud seljakotirändureid, kellele sosistati kahe eestlanna lugu aina edasi. Uued näod tulid ikka ja jälle õlale patsutades küsima, kas kõik on ikka korras. Vahepeal oli kõigi meeleolu tõstmiseks kuulda erinevatest laua otstest kostuvat musta huumorit ja keegi organiseeris sellele meie pisut tõsisele politseid ootavale seltskonnale mitu suurt pitsat.
Möödus tunde ja vaikselt hõrenes seltskond ning mindi ära tubadesse. Peale kolme tundi politsei ootamist oli ka meie toa seltskond jõudnud ühisele arvamusele, et politsei vist ikka täna enam ei tule, ju neil on reede õhtul olulisemaidki asju lahendada.
Ronides kriuksuvatesse narivooditesse leidis see teema oma lõpu. Lepiti asjaoluga, et üksteisel hoitakse silma peal ja ilma toakaaslastest turvameesteta enam pimedal ajal välja ei minda.
Järgmisel päeval politsei siiski külastas hostelit. Meie küsitlemine jäi siiski ära, sest viibisime teises linnaosas šoppamas. Juhtkond olla otsustanud kuri, tõmmu mees hostelist välja visata, kuid teda tol päeval majutusasutusse enam ei ilmunudki. Mis temast sai, ei tea keegi.
Keeletoimetaja Kreete Kakk