Kui unistad vikerkaarest, ole valmis sattuma vihma kätte.
Dolly Parton
„Öelge lihtsalt, et olete Eestist, ja töö on teie,“ õpetab Austraalias käinud noormees Zoomi vahendusel järgmist 20 eesti noort, kes plaanivad lähiajal Working Holiday viisaga lõunapoolkerale lennata.
Ka meie olime pannud selle tarkusetera kõrva taha ja nii me siis jalutasime õigepea esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse sisse ja küsisime teenindajalt, et ehk on neil töötajaid vaja. Teenindaja oli ülimalt lahke, naeratas meile ja kutsus tagaruumist omaniku.
Pikk turske ja hoolitsetud musta habemega mees võttis meid samasuguse lahke olekuga vastu. Ta tellis meile imehead suured kohvid ja uuris kogemuste kohta. Vastasime ausalt, et ega kohvi selle masinaga varem teinud ei ole, aga et pärit oleme Eestist ja tööeetika on hea, ning kui raske see piima vahustamine ikka on.
Härra boss muheles ja oli endiselt väga viisakas, pakkudes, et me tänaval edasi järgmisesse restorani pöörduks. Tema aga ilma kogemusteta meile tööd pakkuda ei saa.
Võtsime ta nõuandeid kuulda ja suundusime sarnase jutuga järgmiste restoranide, baaride ja kohvikute juhatajatega rääkima. Paraku võlusõna „eestlane“ ei toiminud, küsiti ikka ja jälle töökogemuse kohta, seda meil Austraalias ei olnud ja Eestist ei teatud midagi. Esimesed tööotsingud läksid ikka kogu täiega aia taha.
Teine katse oli saata hunnikute viisi CV-sid läbi kohaliku tööotsimisportaali seek.au. Proovisime nii erialastele töödele kui ka mitte nii erialastele. Mõned kõned ja kirjad isegi tulid, aga jällegi polnud Eesti töökogemus see, mis tööandjaid köidaks.
Peale paari päeva niimoodi otsimist oli meel natuke morniks kiskunud ja kuna reede õhtu koitis, otsustasime hosteli kõrvale baari tuju tõstma minna. Tuntud poplugude covereid esitas süntesaatori saatel väga nunnu kaabuga Aasia päritolu mees. Võtsime ühed kohalikud õlled – need kõige odavamad, sest alkohol on siin umbes kolm korda kallim kui kodumaal.
Õhkkond oli mõnus, laulsime valjult koos teistega tuntud lugusid kaasa, mõned tantsisid ja baari ääres käis tüüpiline sagimine, et teenindaja pilku tabada. Me ei olnud kauaks jõudnud maha istuda, kui ettekandja meile järsku šampanja tõi. Sellise kallima, jää-ämbris, ja pokaalid, milles olid maasikad. Vaatasime Liisi-Anniga teineteisele otsa ja puhkesime naerma. Meie mõlema jaoks oli see esimene kord, kui salajane austaja sellise komplimendi teeb. Piilusime kõrvallaudu ja üritasime ära arvata, kellelt see tuli.
Nii umbes pool šampanjapudelit hiljem julges hallipäine, viiekümnendates laia naeratusega mees meie lauda tulla. Tahaks öelda, et härra, sest ta tundus viks ja viisakas, kuid ta oli baaris reaalselt hallides dressides ja kapuutsiga pusas.
„Ma olen Rick,“ tutvustas ta end.
„Nägin et te vist endiselt pole ära arvanud, kes selle pudeli saatis. Igal juhul see oli minult. Ma arvasin, et teiesugused kenad neiud ei peaks õlut jooma, niiet tahtsin, et te õhtut naudiksite,“ lisas Rick ja naeratas laialt.
Me tänasime komplimendi eest, kuid aimates mehe tagamõtteid jäime tagasihoidlikult lihtsalt noogutama ja naeratama. Lisaks oli üle muusika ka raske suhelda, niiet õigepea pidi ta alla andma ja suundus baarileti äärde järgmistele šampanjapudeleid tellima.
Õhtu lõppedes, kui baarist väljusime, oli ukse juures ka Rick. Muidugi ei lasknud ta meid kõnetamata mööduda. Viisakusest tänasime šampanja eest ja rääkisime paar sõna juttu. Nii nagu ikka, et kust me pärit oleme ja mis me Austraalias teeme. Selgus, et ta on Victoria endine politseinik, kes hiljuti Perthi kolis ja töötab nüüd siin parema raha eest kaevandustes. Kuna mainisime, et otsime ka ise siin tööd, oli ta koheselt lahkesti nõus jagama kontakte ja meie eest hea sõna ütlema. Jagasin heas usus Rickile oma telefoninumbri. Olin üsna kindel, et homseks, kui kõik on kained, on teema unustatud, aga mine sa tea – kipun alatasa inimestes headust ja inimlikkust otsima. Halvimal juhul olin valmis uue telefonikaardi soetama.
Järgmisel hommikul või siis nii umbes kella 14 ajal pärastlõunal, kui päike juba kõrgel säras, leidsin ärgates telefonist mitu huvitavat sõnumit. Rickil oli meeles olnud ja ta oli laupäeval helistanud läbi mitu oma endist töökohta ja meile kontakte otsinud. Üks sõnum oligi ühe tööagentuuri kontaktandmetega ja sooviga, et neile CV saadaksin.
Otseselt midagi kaotada meil ei olnud, niiet panime CVd agentuuri poole teele. Õigepea oli esmaspäevaks kokku lepitud intervjuu ja täidetud hunnikute viisi pabereid kogemuste ja tervise staatuse kohta. Kõige huvitavam oli asja juures see, et me tegelikult ise ka päris täpselt ei teadnud, mis töökohale me kandideerime.
Endiselt veel ajavahest räsituna oli esmaspäevahommik raske, aga ärevus ja ootus lükkasid meid voodist välja. Kiire kohv ja seiklus kohaliku linnatranspordiga üle Swan jõe. Ilm oli heitlik, vahepeal sadas, siis paistis jälle ere päike, millele järgnes kõuekõmin. Jälgisime Google mapsist teekonda, et teaks õigel ajal bussis stopp-nuppu vajutada. Korraga telefonist pilku tõstes terendas vikerkaar just sealkandis majade vahel, kuhu me suundusime. Naljatledes liikusime aina lähemale sellele rahapajale vikerkaare otsa all, kus juhtumisi ka meie agentuur asus.
Valges suurte akendega ärihoones võttis meid vastu väga elav, entusiastlik tumedapäine krussis juustega naisterahvas Jane. Ta oli nii õnneliku olemisega, et ta oleks meid kallistada tahtnud. Ehk vaid viimase aja epideemiline olukord või siis meie eestlaslik külmus hoidsid teda tagasi.
Mõned küsimused töökogemuste kohta, rohkelt küsimusi Eesti ja meie reisimiste kohta ja kiire passide koopia ning Jane lubas meile töö. Ainult üks väike asi. Me peame läbima koolitused White Card ja Working in Heights. Reaalsus, et ehk me saamegi juba peagi tööle.
Muljetasime veel pikalt Janega oma kahe nädala kogemustest Perthis ja edasistest plaanidest Austraalias. Kui jutud said räägitud, soovitas Jane meil tagasi kodu poole minna praamiga üle jõe. Vähe sellest, ta otsustas, et saadab meid jõe äärde peatusesse ära ja tutvustab seda linnaosa meile isiklikult.
Kui Jane oli tagasi kontorisse suundunud, arutasime Liisi-Anniga pikalt, et kuidas üks intervjuu saab selline olla. Kordagi polnud juttu sellest, et kas me saame töö, vaid mida teha, et agentuur kiiremini selle meile saaks organiseeritud. Jõudsime arusaamale, et agentuur teenib ise selle pealt raha. Kui nende kaudu inimesed tööle saadavad, hakkab iga kord mingi osa meie palgast agentuurile tiksuma.
Järgmiste päevadega tegime vajalikud koolitused ära. Esimesel White Cardi koolitusel (Valge kaart ehk ehitusel töötamise luba) istusime me lihtsalt ühes kontoris ja täitsime kohaliku tööseaduse alusel ära küsimustiku tööohutuse kohta. Kusjuures küsimuste juures oli viide leheküljele kust me vastuse leiame ja see oli puhas pooleteisttunnine kopeerimine. Teine koolitus pidi olema kõrgustes töötamise kohta, aga tõenäoliselt meie eksimusest broneerimisel sattusime me hoopis Confined Spaces (Piiratud ruumide) koolitusele, mis algas samuti küsimustikule vastuste kopeerimisega, aga millele järgnes praktiline osa, kus me saime selga turvarihmad ja pidime turvatrosse kasutades kitsast august alla ronima.
Kuigi üks koolitustest ei olnud päris see, kuhu me oleksime pidanud minema, siis esitasime uued valged läikivad kaardikesed ikka Janele. Ta jäi nendega rahule ja juba 1. augustist oli meil töö olemas. Saime luksuskorterite ehitusele. Palk 31 dollarit tunnis ja tööpäevad esmaspäevast reedeni.
Kuidas meie töö siis ka välja näeb? Sellest vast juba järgmises postituses.
Keeletoimetaja Kreete Kakk