Ehitajad

Kell on 5.05 hommikul. Lükkan kolmandat korda äratuse kinni ja ronin narivoodist alla. See krigiseb nii võikalt, et pole lootustki, et Harry ja Harrison ei ärka. Liisi-Anngi võtab end kokku ja tõuseb samuti selle krigina peale ja kordab ise sama, niiet kutid keeravad teise külje ja tõmbavad teki üle kõrvade. See on õige hetk tuli põlema panna ja ennast tööpäevaks valmis sättida.

Neoontoonides riided, ekstrapaksud matkasokid, tugevdatud varbaninaga saapad, veepudel, võileib ja müslibatoon. Väljas on nii kõva tuul, et aken ähvardab eest lennata.

„Õhh… Külm,“ pomiseb Liisi-Ann ja lisab veel ühe T-särgi tööriiete alla. Tõmban ka ise mütsi pähe. Kiire hommikusöök hosteli ühisköögis. Kõik tuled on kustu. Ainult surisevad klaasustega külmikud näitavad valgust. Tulesid ei saa ka põlema panna, sest lülitid on retseptsioonis suletud ukse taga.

„Tobe hostel oma tobedate reeglitega,“ ei suuda mina oma viha hommikute vastu mõtetest eemal hoida.

Tööle jõudmiseks peame võtma kaks erinevat bussi. Kui päise päeva ajal näitab Google Maps päris täpselt saabuvate ja väljuvate busside aegu, siis hommikul ei ole bussiliikluses mitte mingisugust loogikat. Hommikuti liiguvad bussid karjakaupa – kolm-neli bussi üksteise järel kihutades tühjadel tänavatel. Mõnel hommikul on see ikka väga ärritav olnud, kui valgusfoori taga oodates näed bussikarja mööda vuhisemas ja järgmine buss saabub alles mitmekümne minuti pärast, mis tähendab ka seda, et oleme ka teisest bussist tõenäoliselt maha jäänud ja tööle jõudmine õigeks kellaajaks saab olema äärmiselt napp.

Meie töökohaks on jõe lähedal suur ehitusplats. Järgmise aasta lõpuks peaks sellest saama 24-korruseline luksuslike eluruumidega kortermaja. Praegu on see kümnekordne tolmu- ja tsemendihunnik paari aknaga.

Logime sisse üsna napilt enne kella seitset. Selleks on igaühel oma kood ja nimetissõrm sõrmejäljelugeja jaoks. Neoonvärvides ehitajakiivrid pähe ja jääme ootama igahommikust bosside kõnet. Üldiselt see kujutab endast ohutusreeglite meeldetuletust – hoidke kiivreid peas, ärge ronige „Danger“ lindi alt läbi ja tööriistad tuleb peale tööpäeva lõppu tagasi oma kohale viia, muidu lähevad need palgast maha. Samuti räägitakse tulevastest ehitusplaanidest – tundub nagu oleks jube kiire ja ruttu-ruttu tuleb pooleliolev töö valmis saada, sest maalrid või põrandapanijad tahavad täna oma tööga alustada. Reaalsus on aga see, et nad tulevad alles paari päeva pärast ja kõigil on aega maa ja ilm.

Pea kaks kuud olen teinud iga päev täpselt sama tööd. Pesen aknad igasugusest jamast puhtaks, kontrollin, et klaasid oleksid terved ja vajadusel märgin ära kriipsud-kraapsud, mida ehk saab parandada. Päris palju kuulutan aknaid praagiks ja teen kõne bossile teatega, et siia on uut vaja. Peale kontrolli katan akna kilega ja aknaraamid musta teibiga. Ja nii iga päev üheksa tundi. Kuna see töö on üsna ajuvaba, on selle kõrvale ideaalne kuulata podcaste. Tunnen, kuidas mentaalselt ja tegelikult ka füüsiliselt on see päris hea olnud.

Liisi-Annil tööga niiväga vedanud pole. Ta pandi silikoonimistiimi. Akna ja seina vahe veekindlaks tegemine pole niisama lihtne. Tobedas asendis tunde perfektse, ilma ühegi mullita silikoonijoone tegemine nõuab rohkelt pingutamist. Sarkastiliselt tobe on see, et teda õpetas silikooni paigaldama kohalik üsna lohakalt tööd tegev neiu. Samal ajal kui Liisi jooned on tunde meisterlikku kätt tunda saanud, teeb kohalik mõne minutiga mingi jama, mis suurtele ülemustele meeltmööda pole ja mille eest kogu ta tiim igapäevaselt vastu päid saab.

Siiani polnud ma mõistnud, mis kasu töömeestel reaalselt neist plastmasskiivritest on. Nüüd ma tean ja jagan ka teile seda huvitavat fakti. Nimelt on ehitusplatsil nii palju igasuguseid asju, mille vastu pead ära lüüa. Näiteks lagi, tellingupostid, lagi, laes olevad torud ja lagi. Ei ole niisama lihtne redelist üles ronida ja taibata, et varsti tuleb lagi vastu. Jah, võibolla ei peaks tõesti meiesuguseid kahte blondi ehitusplatsile laskma. See teine blond otsustas näiteks tuulega maha kukkunud redeli samasse kohta tagasi püsti tõsta ja siis selle kõrvale tööle asuda.

Üldse on lausa imeline jälgida, kui väga kõigile siin meeldib tööd teha. Kõik tulevad tööle alati heas tujus, jutumeeleolus ja see meeleolu kestab päris mitu tundi. Nii umbes 9ni hommikul, kui viimaks oma haamer kätte võetakse. 9.30 haamer kukub, sest on aeg minna puhkepausile ehk „smokole“. Paus kestab 30 minutit ja see on aeg, et taas leida ehitusplatsil üles sõbrad. Lõunapaus on kell üks. Vahepeal on ehk isegi sein või paar üles saanud, sest sel ajal käib punases jopes ehitusjärelvalveametnik mööda platsi ringi ja tal ei ole tavaliselt jututuju. Kell 16 on aeg hakata ükshaaval tööriistu kümnendalt korruselt keldrisse viima, et siis kell 16.45 töölt lahkuda.

Tööpäeva lõpp on alati päeva parim osa. Kui vähegi ilmaga veab, suundume me koju jala ja jõe ületame praamiga. Just sel ajal hakkab ka päike loojuma ja värvib linnapanoraami maagiliselt kuldkollaseks. Ühel korral õnnestus meil töölt koju minnes ka jões delfiine näha.

Keeletoimetaja Kreete Kakk

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *