Olen seitsme Asutraalias veedetud kuu jooksul nii umbes 4 korda riidepoes käinud. Ühel korral tuli soetada töö jaoks erk-oranžid riided, ülejäänud kolm korda olen olnud sunnitud soetama villaseid sokke ja kampsuneid. Oleks mütsi ja kindaid ka tahtnud, aga valik polnud suurem asi.
Vast pole ma ainus, kes enne Austraaliasse reisimist kujutas ette et siin on soe, mõnus troopiline kliima, palmid, delfiinid ja kookuspähklid. Võtsin käsipagasiga kaasa vaid paar t-särki ja teksad. Aga oh ei – esiteks saabusin siia lõunapoolkera talvekuul, teiseks valisin elamiseks selle mandri külmeima paiga, Albany. Siit lõunapoole jääb vaid Antarktika.
Nii istun kahe kampsuni ja pleedi sees filipiinlastega elutoas ja vaatan ilmateadet. Kõikjal mujal lubatakse 40 kraadi. Albanys homme 16 ja sajab. Isegi koduigatsust ei saa siin tekkida, tüüpiline Eesti halb suusailm. Päris patriootlik tunne, seda eestlaste rahvussporti – ilma üle vingumist, harrastades. Räägin parem kuidas ma siia sattusin.
Ühel ilusal esmaspäeval veel Perthis elades, andis ehituse tööandja teada, et mind ehitusplatsile enam ei oodata. Põhjendust ei tulnud. Ainult tagantjärele tarkusena olen kuulnud, et inflatsioon on siiamaile jõudnud ja ehitusplatsid ei saa lubada endale seljakotiränduritest tööjõudu, kes ehitusest miskit ei jaga. Nii ei jäänud muud üle kui hakata endale uut tööd otsima.
Nädalad möödusid ja hosteli nädalane maks hakkas vaikselt rahakotti auku närima. Covidi lõpu ja piiride avatusega on ka backpackerite hulk plahvatuslikult kasvanud. Majutusasutused on otseses mõttes puupüsti täis ja tõstavad suure nõudluse tõttu, iga teine nädala paarikümne dollari võrra hindu. Isegi hosteli telekaruumi diivanid olid ühel hetkel välja üüritud. Kiiresti sai 145 dollarist nädalas 240 dollarit. Isu elada selles segasummasuvilas hääbus päevpäevalt. Meie toreda alkoholilembelise fijilase aroomid, 4-inimesega toas, olid viimane piisk karikasse.
Nii kirjutasin viimases paanikas näoraamatu Austraalia gruppidesse tööotsingu kuulutusi eesmärgiga saada linnast välja, tööle, mis pakuks privaatset majutust. Tegelikult ei läinudki kaua kui üks tore perekond mulle kirjutas, et neil on vaja kedagi loomaarmastajat, kes saaks hobustega aidata. Raha nad mulle pakkuda ei saa, aga elamise, toidu ja kultuurikogemuse saab ikka.
Samal õhtul pakkisin oma asjad ja valmistusin varajaseks bussisõiduks 5 tunni kaugusele Perthist. Mu uus peatuspaik oli Cranbrook. Kaunis maapiirkond, silmapiiril Stirling Range mäeahelik. Koduks uhke miljoneid maksev maamaja, oma toa ja vannitoaga ja pereks Sharron ja Rob Griffith.
See armas viiekümnendates paarike on kohaliku seafarmi managerid. Lisaks on neil 200 pealine lihaveise kari, 4 lihakana farmi ja 3 hobust. Just nende viimaste pärast nad mu appi kutsusid. Need hobused on Sharroni hobi, kuid kuna tal oli hiljuti raske operatsioon ei saa ta nende eest hoolitseda ja Robile hobused ei meeldi. Nii sai minu ainsaks tööks igal õhtul kella nelja ajal segada hobustele valmis nende müslisegu ja see neile koplisse viia. Etteruttavalt ütlen, et see oli piinlikult vähe tööd selle eest mida nad mulle pakkusid.
Üle 20 aasta on Griffitid enda juurde võtnud välismaalasi – peamiselt prantslasi, kes peavad ülikooli õpingute ajal tegema praktika inglise keelt kõnelevas riigis. Nii on palju veterinaaria ja loomakasvatuse tudengeid käinud nende juures peamiselt hobustega tegelemas. Sharron on ka ise ratsasportlane ja tõeline hobulausuja. Vaatamata haigusest taastumisele näitas ta ka mulle, kuidas leida hobustega ühine keel ja nad ilma ühegi sõna või piitsata panna jooksma soovitud suunas, tagajalgadele tõusma või kummardama. Jätan siia video ühest tema õpetajast, kes on maailmakuulus hobuste treener ja kes on võimeline 20 hobust korraga samal meetodil kontrollima.
Sharron üritas ka mind õpetada, aga hobused pole ilma asjata teraapia loomad. Nad tunnevad inimese emotsioone paremini, kui inimene ise. See oli korralik psühholoogi seanss mulle võitmaks ebakindlust enda sees.
Kord nädalas käisin koos Griffititega lähimas suuremas linnas Albanys. Sharronil oli arstide visiidid ja samal ajal tegime Robiga poodides nädalavarude shopingu. Ühel korral jäime, aga linnasõiduga päris hiljapeale ja jõudsime Cranbrooki tagasi päris pimedas. Nii tuli mul tol korral taskulambi valguses hobuste juurde koplisse minna. Esmalt segasin kottpimedas kuuris kokku müslisegud. Vahel on see isegi päevavalges hirmus, sest igas suuruses ämblike on kõik kohad täis. Muidugi jooksis ka üks kass mu valgusvihust ootamatult läbi ja tuul liigutas kõike pisut valjemini kui muidu. Koplisse jõudes oli igaljuhul jänes püksis. Kui muidu on need 3 hobust minu vastu pigem uudishimulikud, aga sõbralikud, siis ma vannun seekord nad urisesid, kaloppisid ja lõid tagajalgadega üles. Arvasin lihtsalt , et vast pole nad taskulambiga harjunud, kuid pärast Sharronile rääkimist said selgeks, et asi oli minus. Hobused ei olnud minu suhtes pahased, vaid minu hirm ümbritseva osas, tegi ka nemad ärevaks. Nii lihtne see hobuste mõjutamine ongi.
Kogemused Sharroni hobustega ja tema entusiasm, panid mind neid tõeliselt armastama ja austama. Siit küsimus suurele ringile, mis vanuses on liiga hilja vanematelt poni kingiks soovida?
Vabadel hetkedel harrastavad Sharron ja Rob koos paari sõbraga pikki jalutuskäike loodusesse, et seal orhideesid otsida. Nende uhke maja taguse on nad üksipulgi läbikamminud ja avastanud seal hulgaliselt väga haruldasi orhideeliike. Ka mind võeti kaasa paarile pikemale matkale Stirling Range mäeahelikus, et seal avastusretki teha. Olles rohkem loomasõber, panid minu silmad särama kirevad linnud, kängurud, emud, sisalikud. Eriti õnnelik olen ma juhusliku kohtumise üle sipelgasiiliga.
Aeg selle toreda pere seltsis lendas, kui juba oli aeg jälle kohvrid pakkida ja päris töö leida. Seekord läks õnneks üsna lihtsalt, sest seafarmi managerina aitas Sharron mul leida hea töökoha Albany linna lähistel, Lääne-Austraalia suurimas farmis. Paar kõnet sealse bossiga ja töö oli minu.
Minu uuteks kolleegideks on 25 filipiinlast, 5 austraalast ja ülemus Inglismaal. kõik väga toredad meesterahvad. Ainsa naisena sellises kollektiivis füüsilist tööd teha on väga motiveeriv. Eks muidugi on mind üritatud juba paari panna kõigiga neist, aga see on lihtsalt huumor ja filipiinlastele omane klatžimine. Tegelikult hoitakse ja austatakse mind väga.
Olles päris korraliku töökogemuste pagasiga, ei karda ma ühegi töö puhul kätt külge panna ja ka kõige raskem füüsiline töö saab tehtud. Nii tõusin ma päris kiiresti filipiinlaste silmis väga kõrgele hohale. Nimelt on see rahvus väga töökas. Filipiinidel peavad nad rabama päevad ja ööd et natukenegi raha kõrvale panna. Austraalias töötades saavad nad aga nädalaga sama palga mis kodumaal paari kuuga, see aga ei vähenda nende töökust ja enamus siinsestki palgast saadetakse peredele kodumaal. Samalajal on kohalikud austraalased teises äärmuses – laisad, jäävad pidevalt hiljaks või ei ilmu peale palgapäeva üldse tööle.
Mu tööpäevad seafarmis algavad kell 6 hommikul. See aga tähendab kell 4 tõusmist ja ligi tunni ajast sõitu Albany linnast tööle. Mu farm tegeleb peamiselt tiinete, vabade ja imetavate emistega ja kuni 3-4 nädalaste põrsastega. Võõrutatud põrsad saadetakse juba edasi teise farmi, nagu mu Cranbrooki perefarm oli, kus neist saavad ilusad prisked peekonid. Töö ülesanded ongi mul peamiselt seotud emiste söötmisega, põrsaste kontrollimise ja eraldamisega. Natuke on mul õnnestunud ka kunstliku seemendamist teha, vaktsineerida ja ravimeid anda ehk veterinaarse poolega tegeleda. Seda tahaks rohkemgi teha, aga siin tuleb mängu asjaolu et ma ei ole õigest soost. Esiteks on erinevad sigadele mõeldud hormoonid mulle ohtlikud ja teiseks kes teab kuidas sigade seemendamine käib, siis on kuttidel lihtsalt liiga piinlik minuga koos seda tööd teha, niiet selleks et töö tehtud saaks on lihtsam mind sealt eemal hoida.
Esmalt kui ma Albanysse tulin olin sunnitud paariks nädalaks hostelis toa võtma. Ebaloogiliselt oli siin hostel veel kallim kui Perthis ja jagasin tuba 6 inimesega. Õnneks väsitas töö mu nii ära, et kui umbes 4st õhtul sinna jõudsin olin omadega nii läbi, et vaevu jaksasin midagi hambaalla leida, kui juba vajusin voodisse ja enne äratust sealt enam ei tõusnud. Õnneks õige pea sain töökaaslastega jutule ja nüüd elan 5 filipiino kutiga eramajas ja mul on päris oma tuba. Elust filipiinlastega tuleb juttu aga juba järgmises postituses, mille kirjutan loodetavasti järgmisel aastal.
Seniks aga soovin kõigile päikest (kaasaarvatud iseendale) ja mõnusat aasta lõppu!